Silmakirurg vabanes prillidest
On päikseline augustikuu hommik, ärkan varakult. Ei saagi aru, on see ärevus või elevus, mis mind enne äratuskella üles ajab? See tunne sarnaneb lapsena kogetud hommikutele, kus rahutus pühkis une ammu enne seda kui pere mind sünnipäevatordiga üles laulma tuli- nii väga tahaks juba, et see hetk oleks käes! Ja samas toob eesootav päev lisaks põnevusele ka omajagu tundmatut. Mina, kes ma tegutsen igapäevaselt operatsioonitoas silmakirurgina, saan nüüd teada, mida kogevad kõik mu patsiendid. Mind ootab ees Presbyond laseroperatsioon.
Olin juba ammu mõelnud prillidest vabanemiseks silmade laseroperatsioonile, ent ootasin, et mu lühinägelikkus stabiliseeruks. Esialgu kandsin prille -0,5 Dsph, sealt edasi suurenes miinus -1,5 Dsph-ni. Siis sündisid lapsed ja nii need aastad läksid. Nendega aastatega kaasnes hulk prillipaare ja kontaktläätsi. Nüüd on õige aeg ja võimalus need seljataha jätta. Minu miinusprilli number ei ole suurenenud ja lapsed on piisavalt suured, et saan nende kõrvalt võtta piisavalt aega taastumiseks.
Täna, operatsiooni toimumise päeval, jäävad hommikused ilurituaalid lühikeseks. Dušš, hambapesu, näokreem...ongi kõik. Meik jääb tegemata, et opi ajal ükski ebemeke silma pinnale ei satuks ja tulemust ei rikuks. 40selt on paratamatult paar kortsukest, mida tahaks ära katta, aga seekord liigun kliinikusse oma ehedas olekus nagu metsarajal sörkides.
Metsast on asi siiski kaugel- linnulaulu asemel tervitab mind ReFocus kliinikus rahulik tasane muusika ja naerusuine personal. Siiski on siin Tallinna kesklinnas tänavalt sisse astudes mõnusalt rahulik ja õdus.
Alustuseks toimub opieelse nõusolekuvormi lugemine ja allkirjastamine. Sellele järgneb operatsiooniks ettevalmistus. Olen selle kõigega arstina detailideni kursis- ei mingit erandit, kõik käib sama standardselt nagu iga patsiendi puhul. Ma tegelikult ootasingi seda.
Tean Dr. Teesalu juba ülikooliajast. Nüüd temaga koos töötades on minu austus tema ja kogu kliiniku kogenud personali suhtes aina kasvanud. Ma võin südamerahuga öelda, et saan lasta teha oma operatsiooni maailmatasemel kliinikus, kus iga inimese silmi uuritakse põhjalikult ja süsteemselt, arvestades igaühe eripära, nii operatsiooni eelselt kui ka peale seda.
Teistmoodi see ei saagi olla. Ma olen silmakirurg, silmad on mu töövahend ja ma saan lubada end vaid parimate spetsialistide ja tehnoloogia hoole alla.
Ettevalmistus võtab aega üsna vähe võrreldes opieelse uuringuga, kus pooleteise tunni sisse mahtus analüüs silmade kohta kümnekonna aparaadi poolt, põhjalik arutelu missugune meetod sobib mulle kõige paremini ning pupille laiendavad silmatilgad. Erinevate silmatilkade tilgutamisega tuleb igal patsiendil arvestada- neid kasutatakse nii uurimise, niisutamise kui ka põletiku ennetamise eesmärgil.
Ka nüüd enne opituppa minekut tilgutatakse tilku. Seekord ei tee need mu silmanägemist uduseks, vaid on tuimestava eesmärgiga. Oma toimet hakkavad nad siiski avaldama alles mõne sekundi pärast, esialgu on need ikka üsna kipitavad! Korraks jõuan mõelda sellele, et ma ise tilgutan neid ju oma vapratele patsientidele iga päev... kui ongi aeg minna opituppa. Nüüd siis on see hetk käes, milleks olen pikalt valmistunud!
Opituba on veidi hämar ja vaikne, mind sätitakse mugavalt pikali asendisse. Veel kord tuimestustilgad ja seekord ei kipita need enam üldse. Tõttöelda on lausa kummaline tõdeda, et silma kallal toimetatakse, aga see on vaevu tajutav. Edasine protseduur on muljetavaldavalt värviline- väikeste vaheaegade järel ilmuvad silma ette sinine, roheline, punane valgus. Kuulan Dr. Teesalu häält, mis juhendab mind kindlalt aga rahulikult vaatama otse, siis üles, jälle otse....Millegipärast tunnen kerget surinat sõrmeotstes, oleks vist siiski pidanud pakutud pehme stressipallikese siiski vastu võtma...valmis!... Tõesti? Nii ruttu? Opisaali astumisest peaks olema möödunud vähemalt 15 minutit, aga tunne on, et kõik käis palju kiiremini. Mind aidatakse pikaliasendist istuma ja kui on veendutud, et mu enesetunne on hea, lubatakse edasi puhkeruumi.
Vahetult peale operatsiooni on silme ees uduloor. Mälusopist kerkib esile reis Aasiasse, kus õhk on niiskem ja kuidagi paksem. Aga ma JUBA näen kaugemale kui enne! Opitoast välja astudes märkan läbi akna naabermaja katusel detaile mida mõned minutid tagasi otsidagi ei osanud. Mul palutakse siiski puhketoas esimesed veerand tundi silmad kinni hoida, puhata ja muusikat kuulata. Vahepeal käiakse antibiootikumtilka panemas, korratakse üle ka edasine tilgutamise skeem ja muu oluline info. Seejärel silmade kontroll mikroskoobi all ja siis ongi aeg koju minna.
Takso saabudes olen veidi segaduses- numbrimärk vastab tellitud autole, aga värv on beež mitte roheline. Mingi opijärgne ilming? Teevad seda päikeseprillid? Istun taksosse ja jõuan selle üle omas mõtteis veidi aru pidada kui juht hakkab lõbustatult jutustama lugu sellest kuidas auto tegelik värv ei vasta passis olevale. Huhh! Seega pole asi minu silmades. Taksos piilun aeg-ajalt möödavuhisevaid majasid ja autosid, proovin siiski silmad enamus ajast kinni hoida nagu mulle soovitati.
Koju jõudes jooksevad mulle mu lapsed rõõmsalt vastu ja jäävad siis veidi nõutult vaatama- emmel on silmad vesised, aga nägu naerul- ju vist rõõmupisarad, arvab tütar. Järgnevate päevade jooksul saavad nad võimaluse ettevaatlikult mulle kunstpisaraid tilgutada, proovida kaitseprille ja tundub, et nad on väga rahulolevad, et saavad osaleda milleski nii suures ja olulises. Pesamuna poeb siiani mõnel ööl kaissu, mistõttu tagab kaitseprillidega magamine mulle rahulikuma une. Nendega uinumine on küll algul harjumatu, ent ei pea kartma, et väike sõrm mu silma öösel ootamatult tabaks.
Päev pärast operatsiooni ärkan veidi väsinuna. Taas üks ärev öö seljataga, aga seekord saab kindlalt öelda, et elevusest. Ööpimeduses kunstpisaraid tilgutades oli ootusärevus suur- kuidas ma siis seekord hommikul näen? Suurem osa udususest on nüüdseks möödunud. Kohvitass käes käin läbi kõik toad, naudin vaadet ja jään kõige viimaks silmitsema Oleviste kiriku torni tippu. Lihtsalt imeline! Nägu naerul hakkan valmistuma kliinikusse kontrolli minekuks.
Kliinikus vaadatakse taas silmad üle mikroskoobiga ja kontrollitakse nägemine. Saan kinnituse, et kõik on nii nagu peab. Kordame üle põletikuvastaste tilkade tilgutamise skeemi ja opijärgse režiimii. Nüüd on olulisim seljatatud ja vaja anda silmadele aega ning puhkust.
Seekord lähen koju jalgsi. Mööda kodutänavat jalutades taban end mõttelt, et olen justkui turist. Ma kõnnin poole aeglasemalt kui muidu, seisatan mõne teeotsa juures ja vaatlen puulehti, pragusid kõnniteel, koogiletti mis paistab kohvikuaknast. Lisaks teravusele on ka sügavustaju paranenud. Ma pole prillidega kunagi nii hästi näinud kui praegu! Kas mu abikaasa on alati nii hästi näinud? Koos vahemaade täpsema tajumise ja selgema nägemisega kaasneb mingi sõnuseletamatu turvatunne.
Harjumusel on suur jõud. Edasiste päevade jooksul käib aeg-ajalt läbi mõte haarata prillide järele... mõnus on omaette muiata ja tõdeda, et pole siiski vaja. Lahutamatuks kaaslaseks saavad nüüd mõneks ajaks silmatilgad. Aga ka sellega harjub. Võrreldes prillide ja kontaktläätsedega on nende kaasaskandmine ja kasutamine oluliselt lihtsam.
Üks küsimus on siiski tekkinud- mida teha sahtlist vastu vaatava prillipaariga? Seisavad nad seal ju nüüd kasutuna ja võtavad ruumi. Peale mõningast arupidamist lükkan sahtli koos prillikarbiga tagasi kinni. Küllap on neid vahest tore vaadata, meenutada vanu aegu ja tõdeda, et praegu on ikka palju parem.
Minu tänutunne Dr. Teesalu ja kogu ReFocuse ees on kirjeldamatu. Elukvaliteedi muutus on ikka väga suur! Lisaks selgele nägemisele olen ka kogemuse võrra rikkam- tean nüüd täpselt mida mu patsiendid tunnevad.
Tekst: Maarja Kirsimäe, ReFocus Silmakeskuse silmakirurgFoto: Kristi Heil