Katarakt ehk hallkae on sage silmahaigus
Katarakt ehk hallkae on kõige olulisem välditav pimeduse põhjus maailmas ja katarakti kirurgiline ravi on üks kõige efektiivsemaid kirurgilisi operatsioone. Ehkki silmaläätse hägustumist esineb erinevatel põhjustel kõikides vanusegruppides, on katarakt eelkõige eakamate inimeste silmahaigus. Katarakti esinemissagedus üle 60 aastastel, keda on maailmas umbes 700 miljonit, on üle 60 %. Eesti silmakliinikutes teostatakse aastas kokku umbes 15 tuhat katarakti operatsiooni.
Morfoloogia järgi võib eristada mitmeid erinevaid katarakti vorme: nukleaarne, kortikaalne (kodaraid-meenutav), subkapsulaarne ja segatüüpi katarakt. Igal vormil on oma anatoomiline lokalisatsioon, patoloogia ja riskitegurid. Nukleaarse katarakti korral esineb läätse keskosa hägustumine või tumenemine, mis häirib nägemist. Nukleaarne katarakt progresseerub tavaliselt aeglaselt ja mõjutab kaugele vaatamist rohkem kui nägemisteravust lähedale. Tüüpiliseks on ka halvem nägemine eredas päevavalguses, kui pupill kitseneb. Kaugelearenenud juhtudel muutub nukleaarse kataraktiga lääts pruunjaks ja läbipaistmatuks.
Kortikaalne katarakt võib olla nii tsentraalne (nägemisteljel) kui perifeerne ja on mõnikord paremini diagnoositav silmapõhja punase valgusrefleksi taustal. Seda tüüpi kataraktiga patsiendid kaebavad sageli valguse pimestavat toimet, samuti topeltnägemise süvenemist hämaras, kui silma pupill on laiem.
Tagumine subkapsulaarne katarakt võib olla oluliseks nägemisteravuse languse põhjuseks kui juhtub olema nägemisteljel. Võrreldes eelnevate vormidega esineb tagakapsulaarne katarakt sagedamini just noorematel inimestel. Sageli need patsiendid näevad halvasti eredas valguskeskkonnas ja nende lähedale vaatamine on tavaliselt rohkem häiritud kui nägemine kaugele. Üheks esimeseks märgiks katarakti arenemisest võib olla lühinägevuse ehk miinusprilli vajaduse tekkimine või süvenemine või siis lugemisprilli vajaduse kadumine. Katarakt on progresseeruv silmahaigus, kuid kõikide katarakti tüüpide kulg on varieeruv ja ettearvamatu.
Silma läätse füsioloogia ja biokeemia paljud aspektid on siiani aktiivse uurimistöö ained. Tänasel päeval puudub medikamentoosne ravi, millega saaks takistada katarakti teket või selle progressiooni. Katarakti tekkimise teooriaid on mitmeid ja need on üksteisele vasturääkivad. Ehkki on leitud mitmeid katarakti teket soodustavaid faktoreid nagu UVB kiirgus, diabeet, ravimid, suitsetamine, alkohol ja oksüdatiivne stress, ei ole siiski piisavalt andmeid, mis võimaldaksid formuleerida juhtnööre katarakti riski vähendamiseks. Mitmetes uuringutes on leitud sagedusest sõltuvaid seoseid suitsetamise ja nukleaarse skleroosi vahel. Uuringute tulemused viitavad ka katarakti riski langusele suitsetamisest loobunute seas võrreldes suitsetamist jätkavatega. Eluaegset kumulatiivset ultraviolett-B kiirgust on samuti seostatud läätse hägusustega, mistõttu UVB kiirgust neelavad päikeseprillide kandmine on päikese käes viibides soovitatav. Uuringut toidulisandite ja vitamiinide kohta ei suutnud näidata olulist toimet katarakti tekke ja progressiooni tõkestamisel. Seetõttu ei ole katarakti profülaktilise meetmena põhjust soovitada toidulisandeid.
Katarakt ehk hallkae on eelkõige vanematel inimestel esinev sage silmahaigus, mille kirurgiline ravi on teiste silmahaiguste nagu glaukoomi või maakuli degeneratsioon puudumisel hea tulemusega. Kõige olulisemaks katarakti operatsiooni näidustuseks on nägemine, mis enam ei vasta patsiendi vajadustele ja mida silmaoperatsioon tõenäoliselt parandab. Enamus katarakti operatsioone teostatakse silmaarstide poolt kohaliku tuimestusega. Tänapäevane kataraktikirurgia meetod on fakoemulsifikatsioon (fakos- kreeka k. lääts), kus lääts purustatakse silma sees ultraheli kasutades. Silmasisese kunstläätse implanteerimine on tänapäeval reegliks. Enamasti paigaldatakse kunstläätsed silma tagakambrisse, kapslikotti. Silmakirurg võib paigaldada kunstläätse ka silma eeskambrisse juhtudel kui puudub kapslikoti tugi.
Toorilisi ehk silindrit korrigeerivad kunstläätsi kasutatakse üle 1,5 dioptrilise astigmatismi korral. Uuringud on näidanud, et selliseid patsiente on kuni 30% kõikidest katarakti operatsioonile tulnutest. Hetkel saada olevate toorilise läätsega saab korrigeerida kuni 6 dioptrilist astigmatismi. Toorilise läätse tõhususe oluliseks eelduseks on selle õige teljega asetamine ja asendi stabiilne säilimine silmaoperatsiooni järgselt. Kuni 1 dioptrilist astigmatismi saab katarakti operatsiooni käigus korrigeerida lõike asukoha valikuga.
Monovisioon ja multifokaalsed läätsed võimaldavad vähendada sõltuvust prillidest katarakti operatsiooni järgselt. Nii nagu käte puhul, on ka silmadest üks domineerivam. Silmasisese läätse optilise tugevuse valikuga saab määrata fookuspunkti ehk distantsi, kus paiknevaid esemeid patsient näeb teravalt. Monovisiooni valiku korral tekitatakse tavaliselt olukord, kus inimene näeb domineeriva silmaga teravalt kaugele ning teise silmaga vahepealsele kaugusele. Multifokaalsed läätsed saavutavad oma efekti silma siseneva valguse jagamise teel kahte või mitmesse fookuspunkti, tagades prillidest täieliku vabanemise 90% juhtudest. Nende läätsede kõrvalnähuks võivad olla langenud kontrastitundlikkus ja halod valgusallikate ümber pimedas.
Katarakti operatsioonil nagu igal teisel protseduuril võivad esineda tüsistused. Tõsiste tüsistuste esinemissagedus on siiski väiksem kui 0.2%. Kõige tavalisemaks probleemiks katarakti operatsiooni järgselt on silma läätse tagakapsli hägustumine, mis tekib paari aasta jooksul kuni 10% patsientidest. Järjest paranevad kunstläätsede materjalid ja disain loodetavasti vähendavad seda numbrit tulevikus veelgi. Seisundit saab efektiivselt ravida Nd:YAG silmalaseriga, millega purustatakse väikeste plahvatuste abil hägustunud läätsekapsel.
Katarakti operatsiooni järgseks raviks kasutatakse silmatilku, milleks tavapäraselt on laia toimespektriga antibiootikumi ja glükokortikoidi kombinatsioon. Esimesel nädalal peaks tilgutama kuni 5 korda päevas, hiljem alaneva sagedusega kuni 1 kuu. Haava ja silma optika stabiliseerumisele kulub umbes 1 kuu, mistõttu prille on soovitav määrata mitte varem kui 1 kuu möödumisel silmaoperatsioonist.